Kirjeldus
Koostis:vesi, kanepiseemneõli 27%,glütseriin, polüglüserüül-3 metüülglükoos distearaat, turbaekstrakt, steariidhape, glütserüülstearaat, kanepiseemne ekstrakt, pantenool, p-aniisikhape (karboksüülhape), tsetüülalkohol, kuslapuu ekstrakt, Jaapani kuslapuu ekstrakt, arnikaõli, bisabolool, inositool, letsitiin, piimhape, ksantaan.
Tootja: Simply You Pharmaceuticals s.r.o, Tšehhi
Atoopilise dermatiidi muutuv patogeenes: nahabarjääri tähtsus
Atoopiline dermatiit (AD) on levinud krooniline põletikuline nahahaigus. Haigusega kaasneb piinav naha sügelemine ning sellest tulenev magamatus ja halb elukvaliteet.
Seose tõttu IgE-st vahendatud kiiret tüüpi immunoloogiliste seisunditega nagu nt toiduallergia on AD ajalooliselt vaadeldud kui allergilist haigust. Seepärast on haiguse preventsioon olnud suunatud peamiselt allergiate vältimisele ja, nagu teada, on see olnud ebapiisav. Viimase aja suure patsientide arvuga uuringud on näidanud, et u 50% arenenud maade ja veel suurem protsent arenevate maade AD haigetest ei ole atoopikud (st allergilised). Atoopia on omasem raskemate nahanähtudega haigetele.
Kuigi haiguse etioloogia ei ole siiani päris selge, ollakse kindlad, et AD tekib mitmete faktorite kombineerumise tõttu. Osa neist faktoritest (kalduvus kiiret tüüpi immunoloogilisteks reaktsioonideks, nahabarjääri kerge kahjustatavus) on geneetiliselt determineeritud, osa aga tuleneb keskkonnast. Viimasel ajal rõhutatakse, et just häired nahabarjääri terviklikkuses on põhjuseks, miks AD üldse välja kujuneb.
Nahabarjäär paikneb epidermise sarvkihis, see koosneb sarvkihirakkudest, mille vahel on rakkudevahelised lipiidid. Barjääril on kaks väga tähtsat ülesannet: kaitsta keha veekaotuse eest ja, teiselt poolt, takistada väliskeskkonnast pärit ainete, k.a mikroorganismide tungimist organismi. Terve inimese nahaga võrreldes on AD haigete nahabarjääris terve rida erinevusi. Näiteks on leitud, et ensüüm, mis tervel inimesel võimaldab füsioloogilist ketendust, on AD haigete nahas palju aktiivsem ning sellest tulenevalt on ka haigete nahk kare ja ketendav.
Kindlaks on tehtud ka terve rida üksteisest sõltumatuid epidermaalset barjääri nõrgestavaid mutatsioone. Kõige rohkem on uuritud filaggriinigeeni (FLG) null-mutatsiooni, mida mõnedes Euroopa piirkondades leitakse kuni 49%-l AD haigetest. Filaggriin on epidermise suurim struktuuriproteiin. Enne naha pinnale jõudmist laguneb see aminohapeteks ning urogaan- ja pürrolidiinkarboksüülhappeks. Urogaanhape on vajalik naha happelise keskkonna loomiseks, pürrolidiinkarboksüülhape kuulub aga naha loomuliku niisutava faktori koostisesse. FLG nullmutatsiooni korral ei ole epidermises piisavalt niiskust hoidvaid molekule ja sarvkihi veesisaldus on väiksem. Teiselt poolt, kui filaggriini laguprodukte on vähem, tekib nahal leeliselisem keskkond. Aluselisemates tingimustes väheneb aga oluliste intertsellulaarsete lipiidide – tseramiidide – süntees ning nõrgeneb antibakteriaalne kaitse. Uuringud on näidanud, FLG null-mutatsiooniga AD haigetel on 7 korda suurem nahainfektsioonide risk kui neil haigetel, kellel mutatsiooni ei ole. Haiguskoldeid infiltreerivate Th2-rakkude tsütokiinid suruvad alla filaggriini produktsiooni. Seega tekib teatav filaggriini defitsiit ka neil haigetel, kellel geenimutatsiooni ei ole.
Nahabarjääri tugevdavad rakkudevahelised lipiidid, mis kujutavad endast segu tseramiididest, kolesteroolist ja vabadest rasvhapetest. On näidatud, et AD haige nahas on vähenenud lipiidide koguhulk, tseramiidide ja vabade rasvhapete ahelad on lühemad ning esineb mõnd liiki tseramiide defitsiit. Tseramiidid on lipiididest kõige tähtsamad, sest just need takistavad erinevate ainete, sealhulgas ka mikroobide ja allergeenide, sattumist sarvkihi rakkude vahele ning hoiavad naha niiskusesisaldust. Teadusuuringud on näidanud, et mida vähem on intertsellulaarseid tseramiide, seda suurem on transepidermaalne veekaotus.
AD haige nahabarjääri kahjustuste põhjused ei ole ainult geneetilised. Mitmed keskkonnategurid, nagu näiteks leeliselised seebid ja eksogeensed proteaasid, mis võivad pärineda kodutolmulestadest või stafülokokkidest, ja korduv kratsimine nõrgestavad juba niigi ebatäiuslikku nahabarjääri.
Kõike eelpoolkirjutatut arvestades on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et õige naha hooldusega juba varasest lapseeast alates võib AD ilmnemist edasi lükata või koguni peatada.
Allikas:
Dotsent Sirje Kaur
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi nahahaiguste õppetool
Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliinik, vanemarst-õppejõud